Autentsed eksponaadid, mitmekesine õpikeskkond ja valdkonnaekspertide teadmised muudavad muuseumid lasteaedadele oluliseks partneriks, eriti projektõppe toetamisel, kirjutavad Eesti Loodusmuuseumi haridusspetsialistid Tiina Vahtra ja Katerina Pesotski.
20. sajandi algusaastail ütles toonase Eestimaa Provintsiaalmuuseumi asutaja Leopold von Pezold: “Oma silmaga nägemine õpetab lapsi rohkem kui kirjeldamine.“ Eelkooliealisel lapsel on loomulik vajadus teadmiste ja oma silmaga nägemise järele, laps on enamasti uudishimulik ja väga vastuvõtlik kõigele, mis teda ümbritseb. Ta toetub eelnevatele kogemustele ja loob seoseid sellega, mida varasemalt teab või on kogenud. Lapsed on väga aktiivsed liikujad, mistõttu ei sobi neile loengutüüpi õppimine - eelkoolieas õpib laps mängu ja matkimise kaudu.
Lasteaiaõpetajad lähtuvad sageli põhimõttest “lähemalt kaugemale”, mis tähendab, et õppeprotsessi alustatakse lapsele tuttavast ja lähedasest, temast endast, kodust ja perekonnast ning järk-järgult liigutakse keerukamate ja kaugemate teemade juurde, rääkides näiteks maailmast või loodusnähtustest. Selline lapsest lähtuv lähenemisviis toetab tema arengut. Varasem seotakse uuega ning parim viis õppimiseks on ikka mängu ja autentsete keskkondade abil.
Üheks selliseks autentseks õpikeskkonnaks võib olla piirkonda jääv muuseum. Muuseumikülastus pakub lasteaiaõpetajatele võimalust viia õpe klassiruumist välja ning rikastada õpiprotsessi vahetute kogemustega. Ehedad eksponaadid, põnevad lood ja praktilised tegevused aitavad lastel paremini ümbritsevat mõista. Muuseumikeskkond toetab ka muu emakeelega laste eesti keele õpet, pakkudes keele omandamiseks turvalist ja tähenduslikku konteksti. Nähtavad ja käegakatsutavad objektid võimaldavad õppida uusi sõnu ja aktiivselt suhelda ning kasutada keelt loomulikes olukordades.
Peaaegu kõigis Eesti muuseumides tegeletakse tänapäeval teadlikult haridustööga. Muuseumid jõuavad seejuures aina leidlikumate lahenduste ning mitmekülgsete partneriteni - näiteks eelmise aasta muuseumihariduse edendaja Eesti Tervisemuuseum lõi koostöös Rimi Eestiga rändava koolinäituse, mis julgustab noori tervislikke valikuid langetama. Muuseumide haridusprogrammid töötavad välja vastava erialase haridusega valdkonna spetsialistid. See annab õpetajatele kindluse, et need on eakohased, teaduslikult korrektsed ja metoodiliselt läbimõeldud. Programmid pakuvad uusi ideid ja lähenemisviise, mida õpetajad saavad kasutada ka hiljem lasteaia igapäevatöös.
Värske pilk lasteaedade projektõppele
Toome paar näidet ka Eesti Loodusmuuseumist. Läbi aegade on suur osa muuseumi külastajatest olnud lasteaiarühmad - rühmaõpetajad oskavad hinnata muuseumit olulise õpikeskkonnana. Vahetuim looduskogemus sünnib kahtlemata looduses; samas on just muuseumil oluline roll, et loodusearmastust luua ning õpetada lapsi väärtustama meid ümbritsevat. Näitused, autentsed õppevahendid, näiteks topised, kivimid ja taimed, mida saab käega katsuda ning oma silmaga lähedalt uurida, pädev personal ning õppekavast lähtuvad programmid on toetanud õpilasi aastakümneid.
Üheks olulist väärtust loovaks väljundiks on loodusmuuseumis kujunenud projektõpet toetav haridusprogramm. Veidi enam kui aasta eest hakkasid lasteaiaõpetajad muuseumi poole pöörduma spetsiifiliste küsimuste ja erisoovidega, mille kohta muuseumil eraldi õppeprogrammi ei ole. Oleme projektõppe programmis tutvustanud harilikku haaba ning haavasikku, rääkinud päikese ja Maa tekkest, kalade hingamiselunditest ja erinevate liikide tekkimisest – rühmad, kes on õppetegevused sättinud projektõppest lähtuvaks, soovisid kaasata eksperte väljastpoolt lasteaeda just neile huvipakkuvatel teemadel.
Projektõpe on õppevorm, kus õppija on aktiivselt kaasatud. See võib tähendada nii vaimset kui ka füüsilist aktiivsust. Uus projekt saab alguse laste loomulikust uudishimust, küsimustest ja huvidest. Õppijad saavad ise uurida, avastada, mõelda ja rääkida kaasa, teistega suhelda. Projektõppes on keskne roll lapse enda mõtlemisel ja kogemusel. Lapsel on võimalik mitte ainult teema kohta küsimusi esitada, vaid teha oletusi, pakkuda võimalikke selgitusi, otsida ise vastuseid, süveneda teemasse mitme meele kaudu ning soovi korral ka pikemalt ja põhjalikumalt kui näeb ette lasteaia õppekava. Väga oluline osa on aruteludel ja refleksioonil.
Kui teiste õppeviiside puhul on õppimisprotsessis peamine info edastaja rühmaõpetaja, siis projektõppe puhul jõuavadki rühmad sageli eksperdi juurde, kes teemasid avab. See annab õpilasele teadmise, et maailmas on palju erinevate alade inimesi, kellelt on võimalik teadmisi ja abi küsida. Asjatundjad võivad olla ka lapsevanemad või vanavanemad; muuseumis õpetajad, giidid ja külastusjuhid. Projektõppe orgaaniline osa on õppekäigud, mida võib ühe projekti jooksul teha korduvalt, enamasti leiavad need aset projekti alguses või keskel.
Eesti Loodusmuuseumis oleme praeguseks jõudnud selleni, et pakume sügisest projektõppe raames programme, mis valmivad koostöös lasteaiaga. Rühmaõpetajad edastavad muuseumile laste küsimused, mille põhjal koostatakse igal korral eraldi lasteaia huvidest ning hetkel aktuaalsetest teemadest lähtuv programm. Vastused leitakse ka kohapeal tekkinud küsimustele. Oleme märganud, et kõige sobivam on selline muuseumikülastus alates 4. eluaastast, mil laps on valmis püsima kindlas teemas, suudab hoida tähelepanu, mõistab ja järgib kokkuleppeid. Kui uudne keskkond ja muuseumitöötajad tekitavad mudilases võõristust, on osaleda veel vara. Nooremate laste puhul soovitame kindlasti teha esimene õppekäik muuseumisse oma rühmaõpetaja juhendamisel ning valida konkreetne õppeprogramm alles teisel või kolmandal korral.
Oleme läbi viinud ka programme, kus on eelnevalt teada olnud vaid huvipakkuv teema, kuid parima tulemuse saame siiski, kui meieni on jõudnud ka õpilaste küsimused. Näiteks oleme vastavalt lasteaedade soovidele rääkinud kaladest, kivimitest, saurustest, hundist ning mitmetest muudest teemadest. Hundist rääkides soovisid lapsed teada, kes on hallivatimehe sõbrad looduses – tutvustasime seega ronkade ja huntide omavahelist koostööd saagi leidmisel ja jagamisel, kuigi päris inimeste mõistes sõpruseks seda nimetada ei saa. Laste küsimused võivad olla ootamatud, kuid tänu nendele on võimalik jõuda väga sügavate ja oluliste teemadeni.
Õppekäigu edukus sõltub palju ka eeltööst. Kui õppekäiku planeeriv õpetaja on eelnevalt tutvunud muuseumi ruumidega või näitusealaga ning jagab eelnevalt muuseumitöötajatega asjakohast infot, siis on suurem tõenäosus saada positiivne õpikogemus. Õppeprogrammide juurde kuuluvad ka eel- ja järeltegevused, mis toetavad teema kinnistamist.
Kokkuvõtteks
Muuseum on suurepärane õpikeskkond mitte ainult koolilastele, vaid ka väiksematele mudilastele. Kultuuri- ja loodusteadliku, ümbritsevast huvituva ning loova inimese kujunemine algab varases lapsepõlves ning jätkub järjepidevalt läbi erinevate haridusastmete.
Julgustame seega lasteaiaõpetajaid muuseumisse tulema – enne projektõppega alustamist või muuseumitundi tulemist on võimalik muuseumi avastada ka omal käel. Erinevad õpikeskkonnad avardavad laste maailmapilti ning aitavad luua seoseid teoreetiliselt läbitu ja vahetult kogetu vahel. Ergutame küsima abi ka just projektõppega - nii saab koostöös muuseumiga luua programmi, mis vastaks laste küsimustele ning lasteaia vajadustele, lõimiks erinevaid valdkondi ning kasutaks võimalikult mitmekesiseid õppemeetodeid.
