Täna täitub 100. sünniaastapäev ühel Eesti nimekamal ja mitmekülgsemal loodusuurijal, hea jutuvestjana tuntud Viktor Masingul, kelle käe all sirgus sadu loodusteadlasi. „Viktor Masingul olevat kombeks olnud teha igas loengus üks nali, et tudengeid virgena hoida,“ meenutab Masingu endine õpilane, botaanik Uve Ramst. „Minu meelest puistas ta aga teravmeelsusi ja muhedaid nalju nagu varrukast!“ Aprillis saab Masingu juubeli puhul Eesti Loodusmuuseumi Muuseumipärli vitriinis imetleda tema kogutud orhideed herbaarlehel, liblikaid ja mineraale-kivimeid.
Viktor Masingu (11.04.1925 – 18.03.2001) teadlaseteed iseloomustab mitmekülgne teadushuvi. Lisaks mitme põlvkonna bioloogide harimisele Tartu Ülikoolis on ta jätnud jälje loodusteaduste populariseerijana, soode uurija ning eestkõnelejana, biogeograafi, geobotaaniku, looduskaitsja ja ökoloogina. Eesti Loodusmuuseumi kogudes on hoiul väike osa tema loodusteaduslikest eksemplaridest, küll aga on muuseumi talletada pea terviklik Viktor Masingu ja tema abikaasa Linda Pootsi fotokogu.
Masing sündis Tartus kooliõpetaja perekonnas. Linnalapse loodusehuvi äratasid Gustav Vilbaste „Loodusvaatleja“, Mihkel Härmsi linnulood ning tegevusjuhendid vaatlusteks, liblikate püüdmiseks ja mineraalide kogumiseks. Oma mälestustes on Masing kirjutanud, et õudset sõjaaega ei taha meenutadagi – oli tõeline ime, et teda Siberisse ei saadetud. Õpinguaega ülikoolis (1946-1951) aga iseloomustas entusiasm, millega uurimistöösse suhtuti. „Neiudest väärisid tähelepanu vaid need, kes seda vaimustust jagasid, nagu Linda Poots, kellega abiellusin 1952. aastal,“ on Masing öelnud.
Lõpetamise järel polnud elu meelakkumine – „eluloo iseärasuste tõttu“ talle töökohta ei antud, lasti õpetajaametistki lahti. Õppejõuks sai ta alles 1956. aastal Hans Trassi kutsel, õpetamisele kulunud järgnev pikk eluperiood (1956-1992) päädis professoriametiga. „Õpetajaloomuse tõttu olen alati pidanud oluliseks looduskaitseaateid, looduse tutvustamist ja teaduse populariseerimist,“ on Masing öelnud, tuues välja, et kolmveerand tema loomingust kuulub seetõttu aime- või õppekirjanduse valda. Lisaks on tema looduskaitsetegevus aidanud otseselt kaasa looduskaitsealade rajamisele, soode säilitamisele ja linnahaljastuse väärtustamisele.
Sood südame küljes
Endine loodusmuuseumi arendusdirektor ja botaanik Uve Ramst on üks neist õnnelikest, kes saab nimetada end legendaarse Masingu õpilaseks. Ta meenutab, et inimesena oli professor lihtsalt kena ja vastutulelik, kavala näo ja naeratusega „naljamees“. Ülikooliajal 1970ndatel olid neil omavahel ka väga head suhted: Uve kuulus tudengite punti, keda Masing kutsus oma sooneiudeks. „Kui tuli aeg spetsialiseerumiseks ja leida endale kursuse- ja diplomitöö teemad, siis oli minu valik botaanika,“ räägib Uve. „Peale selle, et sood-rabad olid nagunii põnevad, mängis valiku osas omajagu rolli ka Viktor Masingu isik. Peale minu oli veel kaks tüdrukut, kes selle valiku tegid.“
Ramsti meenutuste kohaselt suunas täpsematele uurimisteemadele Masing ise, hoides silmas muidugi ka oma enda huvisid, eelkõige südame külge kasvanud soid. Nii oli „sooneiudele“ antud igaühele oma uurimispiirkond Eestis. Uvel õnnestus saada Raplamaa, mis, asudes Kesk-Eestis, on iseäranis põnev: meie kahte eri tüüpi rabade üleminekuala. Lisaks sellele oli tal vaja uurida ka rabade aerofotosid, millele ligi pääsemiseks oli vaja ülikooli „eriosakonna“ luba. „Sel ajal salastatud materjali nägemine muutis mu võimalikuks nuhiks,“ muigab Uve, et soo-uurija elu võib ootamatult keerulisekski muutuda. „Pärast ülikooli lõpetamist oli mul välismaale minek mõnda aega välistatud.“
Sügav ja kaalukas jälg
„Mäletan, et millalgi elu lõpu poole oli Masing kurvastanud, et tal olevat olnud vähe õpilasi-järglasi,“ lisab Uve Ramst, kes praegu toimetab Tallinna Loomaaias ja tõdeb, et jäi tõesti ise rabadega seotuks pärast lõpetamist vaid paariks aastaks. Kuid siiski on ta Masingult ellu palju kaasa võtnud. „Viktor Masingu olulisust on mul raske ära seletada – seda on palju ja mitmesugust,“ ütleb Uve, lisades: „On raske ka välja sõeluda, mida õppisin just temalt. Võimalik, et kastist välja mõtlemist.“
Mõtet, kas ja kui palju on Viktor Masing teisi mõjutanud või suunanud, veeretab ta ka oma elulooraamatus „Sammud samblas ja liivas“. Arvestades aga tema panust teadusesse ja inimestesse on selge, et tema mõju kannab ja kestab tänase päevani ja siit edasi. Masing vormis mitme põlvkonna loodusteadlasi ning innustas paljusid loodusega lähemalt tutvuma.
Masing ja Poots loodusmuuseumis
25 aastat tagasi avati Eesti loodusmuuseumis Masingu isikunäitus „Looduseuurija leiud“, kus olid väljas erinevatelt ekspeditsioonidelt kogutud materjalid. Välja oli pandud vaheldusrohke valik objekte troopiliste taimede herbaarlehtedest mägilamba sarvede ning mineraalideni. Muuseumipärli vitriinis näeb aprillis 2025 vaid väikest valikut erinevatest eksemplaridest, mis kuuluvad loodusmuuseumi kogudesse.
Oma aja kohta õnnestus Masingul ja Pootsil reisida väga palju, millest annab tunnistust nende muljetavaldav fotokogu ning ekspeditsioonidel kogutud materjalid. Fotokogu hõlmab endas kahe loodusteadlase pilgu läbi tabatud hetki mitte ainult teadustööst, vaid samuti igapäevaelust, nii Eestis kui ka välismaal.
Viktor Masing hindas oma elutöö kõige olulisemaks osaks õpetajatööd, looduskaitseliste algatuste eestvedamist ning populaarteaduslike raamatute loomist, mis teevad keerulised loodusseosed arusaadavaks nii täiskasvanutele kui ka lastele. Tema kirjutised, kogutud materjalid ja fotod on endiselt hinnatud allikad nii loodushuvilistele kui teadlastele. Masingu ja Pootsi rikkalik fotokogu ning ekspeditsioonidel kogutud materjalid annavad edasi ajastut, kus looduse uurimine oli kirg ja elustiil. Nende ühine pärand elab edasi muuseumikogudes ja kõigis neis, keda Masing on oma töö ja isiksusega inspireerinud.
