Lisaks sellele, et maapinnal käib muru sees vilgas elutegevus, on kõigi murus kasvavate taimede juured läbi põimunud maa-aluse eluga, kellest sõltub paljude elusolendite tervis ja muru väljanägemine. Lennart Lennuk Eesti Loodusmuuseumist jagab, kuidas elurikkust ja enda tervist niitmisel hoida ning saada seejuures silmale ilus tulemus.
Teadvustatud niitmine teeb elu paremaks nii inimestel kui ka meie aedade elanikel. Lastes taimedel õitseda ja seemneid toota, saavad nad putukatele, näiteks mesilastele ja liblikatele toitu pakkuda ning ise levida. See omakorda annab kõhutäite lindudele, kes toituvad putukatest ja tigudest. Paljud linnuliigid söövad murus elavaid putukaid kevadest sügiseni.
Muru niitmisel on mitmeid häid nippe, mis aitavad aia elurikkusele kaasa: niitmise õige ajastamine, tihedus ja võtted. Oluline on kasvõi see, et mida vähem niitmise käigus muru hakkida ja muljuda, seda vähem hukkub murumaailma elanikke.
Korvpalliplatsi suurusel õitsval hoovilapil elab umbes 65 000 loomariigi esindajat. Peamiselt kuuluvad nende hulka putukad ja teised lülijalgsed, aga leidub ka tigusid, konni ja pisiimetajaid. Kui niita ühe levinuma niitmisvõttega – propellerina ringi käiva teraga –, sureb selle käigus viiendik elusolenditest, korvpalliplatsi suuruse ala puhul seega umbes 13 000 isendit.
Kuidas niita elurikkust toetades?
Leidub mitu viisi, kuidas aias elurikkust niites säilitada. Näiteks saab teha kujundniitmist - jättes murusse saarekesi, kus kasvavad taimed saavad õide puhkeda. Mõni aeg hiljem võib äraõitsenud saarekesed maha niita ja jätta selliseid elurikkuse lapikesi uude kohta. See on oluline täiendus peenardes õitsvatele taimedele, kelle kultuursortide õites ei pruugi putukatele vajalikku nektarit leidudagi.
Kui niita kõrgemalt ja võimalikult harva, hukkub vähem elusolendeid. Palju saab ära teha ka niitmise ajastamisega. Võib jälgida, millal on õitel tegutsevad tolmeldajad kõige aktiivsemad ja leida niitmiseks sobivaima hetke, mil on kõige vähem loomi liikvel.
Niitmisel maha jäänud niiduse sisse jääb hulganisti elusaid loomakesi. Niidetud muru võiks mõneks ajaks jätta maha kuivama, pakkudes loomakestele võimaluse uus elupaik leida, enne, kui seda koristama asuda.
Vähem loomi hukkub, kui kasutada trummeliga muruniidukit. Neid on tänapäeval saada käsiniiduki kujul. Trummel-käsiniidukiga niites ei teki müra ja saab säästa fossiilkütust ning elektrienergiat.
Kuigi see võib esmapilgul tunduda kummaline, siis väga hästi saab muru niita ka vikatiga – see säästab veelgi rohkem muruelanikke ja on väga tõhus meetod, kui oskus käppa saada. Aga kui on siiski juba robotniiduk soetatud, saab ka seda targalt niitma seadistada, et aia elurikkus säiliks.
Aias võib välja valida mõne ala, mida niita aastas vaid paar korda. Seal saab aeg-ajalt käia muruelu uudistamas. Looduses viibides täieneb ka meie mikrobioom, mis tagab tugevama tervise.
Muidugi tasub olla tähelepanelik puukide suhtes. Hele riietus ja regulaarne puugikontroll aitavad puugiohtu vähendada. Igaüks saab ise otsustada, kas elurikkast aiast saadud head elamused kaaluvad üle puugihirmu.
Mida teha robotniidukiga?
Muru on hea tervise juures siis, kui ta saab vahepeal häirimatult kasvada. Korduvalt madalaks niitmisel nõrgeneb peamiste murutaimede – kõrreliste – juurestik ning nad ei saa vett ega toitaineid mullast enam hästi kätte. Muruniiduki kõrgem seadistus ja harvem niitmine aitavad säästa muru tervist ja leevendada enda mõju kliimale.
Robotniiduk on küll vaikne ja iseseisev, kuid seda ei kuule ka aiaelanikud, kes ei oska seega vaikselt liikuva roboti eest põgeneda ning saavad sageli hukka. Kui juba robotniiduk on soetatud, tuleks see seadistada niitma erinevalt kõrguselt ning jätta aeda niitmata osasid. Niita tuleks aga pigem päeval, sest just öösel algab aias vilgas toimetamine. Näiteks on teiste seas õhtuti ja öösel aktiivne tänavune aasta loom siil.
Peidetud elu mullas
Ka muru all käib vilgas elu. Ühes teelusikatäies hea tervise juures olevas mullas on sadu tuhandeid meetreid seeneniite. Koostöös seentega saab taim paremini toitaineid omastada. Ühistöö muudab taimed põuale ja haigustele vastupidavamaks. Hea tervise juures ja lopsakalt kasvama lastud murus ei teki seega kuumalainete ajal koledaid kollaseid laike. Taimejuurtega koos kasvavad seened annavad mullale omaduse rohkem vett endasse imada ega lase toitainetel mullast välja leostuda.
Lisaks seeneniidistikule on teelusikatäies viljakas mullas rohkem elusolendeid kui inimesi tervel maakeral. Maa-alune elurikkus hõlmab vihmausse, valgeliimuklasi, loimureid, keriloomi, hulkjalgseid, sarvlesti, hooghännalisi, baktereid ja teisi organisme. Nad kõik moodustavad läbipõimunud koosluse, mis aitab vastu pidada muutustele, näiteks põuale.
Heas seisus muld on väga oluline süsinikutalletaja, samas kui pidevalt niidetud madala muruga muld pigem hakkab süsinikku välja andma ja lisab vaid kliimamuutusele hoogu. Kui jätta piisavalt rohealasid, kus hoida elurikkust, suudab sealne muld ka tulvavee paremini vastu võtta ja uputusi on vähem.
Me oleme harjunud mõtlema, et täiuslikult madalaks pügatud muru on aia uhkus, samas pikem hein viitab lohakusele. Kutsun üles väikesele eksperimendile: vaatame asja läbi mesilase silmade ja märkame niitmata jäänud lapikeses midagi enamat kui lihtsalt tegemata tööd. Kas see on hoolimatus või on see hoopis ülim hoolivus kõige väiksemate vastu, kes seal elavad? Lõppude lõpuks – ka kõige suurem murufänn väärib puhkust, mil murutraktori asemel hoopis lamamistoolilt linnulaulu või ritsikakoori kuulata. Loodus tänab teid puhkamise eest!
Lennart Lennuk
Eesti Loodusmuuseumi kogude osakonna juhataja
