2026. aasta tegijad looduses

Esimene "aasta tegija" tiitlikandja valiti 1995. aastal Eesti lindude seast ning selleks oli rukkirääk. Järgmisel aastal lisandus puu. Aasta liikide loend hakkas jõudsalt täienema eelmisel kümnendil – siis valiti nii aasta orhidee, imetaja, liblikas, muld, sammal kui ka seen. 2019. aastal lisandus kala ning 2026. aastast valitakse ka aasta metsaputukat. Aasta valitute seas on läbi aegade olnud Eesti looduses sageli kohatavad, aga samuti haruldased, kaitset vajavad liigid.

Ka alanud 2026. aastal on eksperdid välja valinud järjekordsed aasta tegijad. Loodusmuuseumi kuraatorid tutvustavad neid meile lähemalt.

Aasta muld - leetjas muld

„Leetjas muld – Eestimaa kuld!“ nii kirjeldavad 2026. aasta mulda nii Eesti Maaülikooli mullateadlased kui ka Eesti Mullateaduse Selts. Aasta muld kuulutati välja 2025. aasta 5. detsembril toimunud Mullapäeval.

Leetjad mullad on väga toitaineterikkad ja ühed Eesti viljakamatest muldadest. Mullaelustik on neis muldades mitmekesine ja aktiivne, mistõttu toimib aineringe seal kiiresti. Samuti on need suure veehoiuvõimega ega karda põuda. Seetõttu on need põllumajanduslikus mõttes universaale kasutussobivusega: nendel muldadel kasvavad kenasti enamik põllukultuure. Metsadest kasvavad nendel muldadel tihti liigirikkad salu- ja laanemetsad.

Leetjad mullad on olulised ka keskkonnakaitse seisukohast, kuna neil on suur neelamismahutavus. See tähendab, et nende tüse huumushorisont suudab siduda lisaks taimede toiteelementidele ka hulga keskkonnale kahjulikke aineid, näiteks raskemetalle ja taimset päritolu pestitsiide.

Aasta seen - limatünnik

Sarcosoma globosum

Haruldane ja meeldejääv limatünnik (Sarcosoma globosum) kuulub kaitsealuste liikide I kaitsekategooriasse ning punase nimestiku ohualtite liikide hulka. Limatünnik kasvab kuusikutes ja kuuse-segametsades. Teda võib kohata märtsist maini, soojematel talvedel ka jaanuaris ja veebruaris. Limatünnik eelistab vanu metsi ja tema kohalolu annab märku elupaigast, kust võib leida ka teisi haruldasi ja ohustatud liike.

Limatünniku eestikeelne nimetus kirjeldab tabavalt tema omapärast välimust ja ehitust – seene vaadikujuline viljakeha on täidetud värvusetu sültja kuni vesise massiga. Pealt on viljakeha kaetud tumepruuni kuni mustja eoslavaga, millelt paiskuvad õhku eosed. Seene välispind on pruun ja sametine.

Tänu tünnis olevatele veevarudele võib limatünnik elada ja eoseid toota nädalaid. Kui veereservuaar ammendub, vajub seen üha rohkem kokku ning muutub väljast kortsuliseks ja madalaks. Metsas täidab limatünnik olulist rolli lagundajana.

Kuigi viimasel ajal on limatünniku leiukohti juurde tulnud, ohustab liiki endiselt vanade kuusikute tugev raiesurve. Euroopas on limatünnik enamikus piirkondades peale Skandinaavia ja Baltimaade välja surnud.

Aasta sammal - harilik vesisammal

Fontinalis antipyretica

Harilik vesisammal on rekordiomanik - meie sammalde seas on ta kõige pikem. Tänu toetavale veekeskkonnale küünib sambla kasv isegi meetrini. Maismaasamblad sellega hakkama ei saa. Sammalde rakukestades ei ole tugevust andvat ligniini ja ilma selleta kõrvalise abita kõrgustesse ei küündi.

Nagu nimi ütleb, kasvab vesisammal vees, kõige sagemini jõgedes ja ojades. Et mitte vooluga allavett minna, on ta kinnitunud kividele, kõdupuidule või mõnele muule pinnale. Juuri samblal ei ole – kasvamiseks vajalikud ained saab ta ümbritsevast veest.

Harilik vesisammal, nagu ka väga paljud teised samblaliigid, on mitmeaastane taim. Talviste külmade üleelamiseks teeb ta rakutasandil põhjalikke ettevalmistusi – näiteks sünteesib antifriisina toimivaid ühendeid.

Vesisammalt kasutatakse ka akvaariumides sobiva keskkonna loomiseks. Ta rikastab vett hapnikuga ning pakub paljudele vee pisiasukatele elu- ja varjepaiku. Harilikku vesisammalt võib kohata üle Eesti. Kui kuuled vett vulisemas, uuri asja!

Aasta metsaputukas - suur-haavasikk

Saperda carcharias

2026. aastast valitakse Eestis esmakordselt aasta metsaputukat. Üks selle kategooria olulisemaid põhjuseid on võimalus siduda aasta puu ja temaga seotud putukaliigid üheks loogiliseks tervikuks.

Eesti metsades võib kohata viit liiki haavasikke: lisaks aasta metsaputuka tiitlit kandvale suur-haavasikule veel väike-haavasikku, kirju-haavasikku, täpik-haavasikku ning eestikeelse nimetuseta Saperda similis't.

Terve haavasiku eluring on tihedalt seotud peremeespuuga, milleks enamasti on haab, kuid mardikale sobib ka pappel või paju. Kuni 3 cm pikkused mardikad toituvad puulehtedest, süües neisse suuri ebatasase servaga auke, ning võivad närida ka peentele tüvedele rõngakujulisi narmendava servaga sisselõikeid.

Suurimat kahju tekitavad siiski mardikate vastsed. Putuka elutsükli pikkus on umbes kolm aastat ning suurema osa oma elust veedab ta vastsena, elades puutüve sees, kus ta uuristab käike ja kahjustab sellega puud. Osa näripurust lükkab jalutu vastne sisenemisava kaudu välja, mistõttu on asustatud puud kergesti märgatavad - see annab spetsialistidele vajalikku teavet. Samuti viitavad selgelt mardikate olemasolule nende värsked lennuavad.

Suur-haavasiku tegevus viib sageli puude kahjustumise või isegi hukkumiseni, mis omakorda tähendab kahju metsaomanikele. Samas tuleb arvestada, et nii haavasiku kui ka teiste puukahjurite tegevusel on metsas oluline ökoloogiline roll. Üksikute puude surm tekitab metsas häilusid, kus paranenud valgusolusid kasutavad ära järeltulevad puudepõlvkonnad.

Samuti on surnud haavapuu hädavajalikuks elu- ning paljunemispaigaks suurele hulgale metsaelanikele. Näiteks elab surnud haavapuidus mitmeid mardikaliike, keda ei leidu teistel puuliikidel. Haavasikkude arvukust hoiavad kontrolli all linnud, rööv- ja parasiitsed selgrootud, seened ning bakterid.