Üks muuseumimaja, kolm lugu

24. aprillil avatakse Eesti Loodusmuuseumi trepigaleriis viimane ajutine näitus, mis kõneleb muuseumi ajaloost, tegevusest ning sellest osast muuseumitööst, mis jääb sageli külastaja pilgu eest varjatuks. 

Eesti Loodusmuuseumi lugu saab alguse 1864. aastal avatud Eestimaa Provintsiaalmuuseumi looduskogudest. Aastate jooksul, koos nime- ja asukohavahetustega, jõudis muuseum lõpuks Laiale tänavale ning avas pärast sõjaaegseid keerulisi aegu 1946. aastal oma uksed külastajatele. 

Tänane muuseumimaja oli algselt elumaja ning muuseumi esimestel aastatel paiknesid näitused selle kahel korrusel, jagades ruumi koguhoidlate, tööruumide ja isegi eluruumidega. Aja jooksul on muuseum kasvanud ja muutunud: näitusepinnad on laienenud kolmele korrusele, pööningust on saanud tööruumid ning kogud on leidnud koha väljaspool vanalinna rendipindadel. 

Kuigi näitused on muuseumi kõige vahetum viis lugude jutustamiseks, on muuseumi vundamendiks kogud, looduse mitmekesisust aitab aga avada muuseumiharidus – uus näitus annab põneva ülevaate kolmest põhilisest valdkonnast ning nende kujunemisest ajas. Näitusel saab kuulda nii kogukuraatorite põnevaid lugusid välitöödelt kui ka näha muuseumisse raskeid kivikamakaid tassinud väikeseid geoloogisaapaid, järeleproovitud parimat sääsetõrjet, läbi aegade kasutatud näituseplakateid ning kirjut läbilõiget muuseumikogu fotoarhiivist.

Tegemist on vanalinna muuseumimaja kõige viimase näitusega. 31. oktoobril sulgeb Eesti Loodusmuuseum Laial tänaval uksed, et avada need taas Noblessnerisse kerkivas uues muuseumimajas 2027. aastal.