Puravikud ja tavavahelik

Puravikud on armastatud söögiseened. Nad tunneb kübara all asuva torukeste kihi järgi kergesti ära. Lisaks on nende hulgas pea kõik liigid söödavad. Toiduks kõlbmatud on sapipuravik ja saatana-kivipuravik. Pipartatikut võib kasutada maitseainena.

Lihtsuse mõttes nimetame siin üldiselt puravikeks eri perekondi: puravik, kivipuravik, sametpuravik, sapipuravik ja tatik.

Kupatamata söödavad puravikud on: harilik kivipuravik, võrk-kivipuravik, männi-kivipuravik, kõivu-kivipuravik, pruun sametpuravik, rohekas sametpuravik, pomerantspuravik, haavapuravik, palupuravik, kasepuravik, kirju puravik, lambatatik, lehmatatik, kuldtatik ja liivtatik.

Saatana-kivipuravik võib põhjustada tugevaid mao- ja soolenähtudega mürgistusi. Saatana-kivipuravik jääb ohtlikult mürgiseks ka pärast kupatamist.

Sapipuravik on mürgine ja väga viha maitsega.

Ka tamme-kivipuravik on mürgine, kuid kupatamisel tema mürkained lagunevad ja kupatamise järel võib teda süüa. Kupatatud tamme-kivipuravikke ei tohi aga süüa alkoholi kõrvale ega enne või pärast napsitamist: koos alkoholiga tekib mürgistus.

Võitatik on tinglikult söödav, st tema söömine võib osale inimestest põhjustada mao- ja soolenähtudega mürgistust (ka kupatatult).

Lõnga värvimiseks sobivad nii sametpuravikud, vanade kivipuravike torukeste kiht kui ka pipar-, lehma- ja liivtatik. Loe seentega värvimisest siit. 

Tingmärkidega saad tutvuda siin!

 

Haavapuravik

Leccinum aurantiacum

Pruunikaspunase kübaraga haavapuraviku seeneliha muutub muljumis- ja lõikekohtades esmalt punakaks ja siis tumeneb. Noorte seente jalal olevad soomused on valged, hiljem muutuvad pruuniks.

 

Harilik kivipuravik

Boletus edulis

Hariliku kivipuraviku jalal on hele võrkjas muster, torukestekiht on noortel seentel hallikasvalge, hiljem kollakas kuni kollakasroheline. Lisaks sellele, et harilik kivipuravik on hinnatud söögiseen, on ta ka hea värviseen. Temast saab hea kvaliteediga kollast värvi.

 

Sapipuravik

Tylopilus felleus

Sapipuravik võib korvi sattuda kivipuraviku pähe. Kuid juba üks tükike sapipuravikku annab toidule nii viha maitse, et see süüa ei kõlba. Lisaks on sapipuravik mürgine. Sapipuraviku tunneb ära jalal oleva tumeda võrgu ja roosaka tooniga torukeste kihi järgi. Kivipuraviku võrk on hele ja torukeste kihil puudub roosakas värv. Sapipuravik on viha maitsega, kivipuravik maheda maitsega.

 

Saatana-kivipuravik

Boletus satanas

Mürgise saatana-kivipuraviku kübar on hele ja paksul jalal on peen punane võrkjas muster. Jalg on vähemalt vööndina erepunane. Muljumis- ja lõikekohad värvuvad kahvatusiniseks.

 

Tamme-kivipuravik

Boletus luridus

Värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav tamme-kivipuravik tekitab koos alkoholiga tarvitades mürgistuse. Jalal on punakaspruun võrkmuster.

 

Rohekas sametpuravik

Xerocomus subtomentosus

Roheka sametpuraviku kübara pind on matt ja meenutab sametit. Kollakaspruuni jala ülaosas võib olla tume võrkjas muster. 

 

Pruun sametpuravik

Imleria badia


Pruuni sametpuraviku seeneliha värvub muljumis- ja lõikekohtades siniseks, tema kübar on pruuni kuni tumepruuni värvi ja jalg helepruun.

Lambatatik

Suillus granulatus

Lambatatiku torukestekiht on kollakas, niiske ilmaga võib sellel märgata piimjaid vedelikutilku.

 

Liivtatik

Suillus variegatus

Liivtatiku tunneb ära väikeste soomustega mati kübara järgi.

 

Lehmatatik

Suillus bovinus


Lehmatatiku torukeste poorid on suured ja nurgelised. 

 

Pipartatik

Chalciporus piperatus

Pipartatikul on teravalt kibe maitse, mistõttu teda toiduks tarvitada ei saa. Kuid kuivatatud ja peenestatud pipartatikut võib kasutada pipra asemel roogade maitsestajana.

 

Tavavahelik

Paxillus involutus

Tavavahelik on mürgine seen, kupatamine teda ohutuks ei muuda. Vahelikumürgistus tekib tavavahelikus leiduvate kehavõõraste antigeenide toimel.

Antigeenid võivad põhjustada antikehade teket ja raskeid immuunpatoloogilisi muutusi inimkehas. Mõnedel andmetel sisaldab tavavahelik veel ka mürgist muskariini. Antigeen-antikeha reaktsiooni korral kleepuvad vere punalibled kokku ja lagunevad. Tekib neerupuudulikkus ja kusiveresus, mis võib osutuda surmavaks. Euroopas on teada mitmeid tavavaheliku söömisest põhjustatud surmajuhtumeid.

Tavavaheliku mürgistuse korral võivad haigusnähud ilmneda kiiresti: juba mõni tund pärast seente söömist tekivad kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Enamasti aga, ka tavavaheliku korduva kasutamise korral, avalduvad haigusnähud hiljem, mõne päeva, kuu või aasta pärast. Mürgid kuhjuvad inimese organismi.

Kasutada võib seda seent värviseenena, kuid sellisenagi ei kuulu ta parimate hulka, erinevalt sugulasest sametvahehelikust.

Et olla kursis meie tegemistega, liitu uudiskirjaga!