Ajalugu

1864. aasta novembris avati Eesti Kirjanduse Ühingu muuseumi kogude baasil Kanuti gildi hoones pidulikult Provintsiaalmuuseum. Eesti oli saanud uue uhke muuseumi, mis oli avatud kolmel päeval nädalas kolm tundi.

Pileti hind oli 15 kopikat. Iseäranis olid oodatud koolilapsed, sest nagu muuseumi asutaja Leopold von Pezold tavatses öelda: „Oma silmaga nägemine õpetab lapsi rohkem kui kirjeldamine“.

Provintsiaalmuuseumi üheks oluliseks tegevussuunaks oli looduse uurimine. Eriti tähtsaks muutus see aastal 1876, kui asutati uus sektsioon kodumaa looduse uurimiseks. Loodusteaduslik materjal hakkas jõudsalt kasvama, põhiliselt annetuste kaudu ja eriti pärast väljapanekute avamist. Tähtsaim sel ajal lisandunud kogu on dr. G. A. von Rauchilt pärandina saadud linnutopiste kogu. Kui varem kasutati varade hoidmiseks ja eksponeerimiseks rendipindu, siis 1911. aastal koliti ostetud majja Kohtu tänaval. Eestimaa provintsiaalse loodusteaduse sektsioonis tehtud uurimistööd, eriti geoloogia-alased, äratasid tähelepanu välismaalgi.

Eesti Vabariigi ajal jätkas muuseum tegevust registreerituna Haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusosakonnas, 1926. aastast nime all Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseum – seega pöörduti tagasi oma algse, 1842. aasta nime juurde. Loodusteaduste sektsioon kandis aga 1920. aastast nime Eesti Kirjanduse Ühingu loodusteaduste sektsioon.

1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt hävitas balti-saksa institutsioonid Eestimaal. Enamik Eesti Kirjanduse Ühingu liikmeid asus ümber Saksamaale ja ühing lõpetas tegevuse. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal kuulutas Nõukogude võim kõik muuseumid riigistatuks. Provintsiaalmuuseumile kuulunud loodusteaduslike varade säilitamiseks loodi 1941. aastal ENSV Riiklik Loodusteaduste Muuseum. Soovitatavaks peeti, et uus muuseum oleks eeskätt pedagoogilise suunitlusega, sellest pidi kujunema ka tähtis kultuuri ja poliitilise selgitustöö keskus.

Muuseumi teaduslikuks töötajaks ja juhataja kohusetäitjaks sai 1940. aastal Tartu Ülikooli lõpetanud zooloog Eerik-Madis Kumari. Kokku töötas 1941. aasta lõpuks muuseumis kaheksa töötajat: lisaks kolmele teaduslikule töötajale preparaator, raamatupidaja, masinakirjutaja, koristaja ja majahoidja-kütja. Provintsiaalmuuseumi kogudest sai Loodusmuuseum ligi 90 000 säilikut, millest 1942. aastal hävis pommitabamuse tõttu üle 10%.

Muuseumi ekspositsioon taasavati külastajatele 1946. aasta veebruaris. Sissepääs oli prii ning esimesel kolmel kuul külastas muuseumi üle 8000 inimese. Ideoloogilised ja poliitilised teemad olid muuseumi näitustel möödapääsmatud. Koostati muuhulgas näitusi teemadel: „Suur stalinistlik põuarünnakuplaan“ (1950) ja „Kommunismi suurehitused ja metsaistandike rajamine“ (1951). „Stalinistlik looduse ümberkujundamise plaan“ (1951) muutus lausa mitmeaastaseks rändnäituseks. Viie- ja kuuekümnendatel käisid muuseumitöötajad aktiivselt pioneerilaagrites, kus korraldati looduspäevi, ekskursioone ja viktoriine.

Pikima ajalooga seenenäituste traditsioon algas 1946. aastal botaanika osakonna juhataja Gustav Vilbaste algatusel. 

Nõukogudeaegses muuseumis süvenes mõte reklaami vajadusest. Uudised näituste avamisest olid tihedad külalised Nõukogude Õpetaja ja Rahva Hääle veergudel. Neljakümnendate lõpul hakati otsima teisi teid sidemete loomiseks elanikega, sest täiskasvanute osa külastajaskonnas oli väike. Alustati vestluste pidamist tehastes ja koolides. Aruannetest nähtub, et käidi Balti Manufaktuuris, Tarbeklaasis, Karamellis, Margariinitehases ja mujal. 1951. aastal organiseeriti valgusreklaam kinosse „Oktoober“, kus enne seansi algust näidati näituseteemalist diapositiivi.

Selline oli Loodusmuuseumi saamislugu ja algusaeg. Muuseumi asutamine tähendas ka muuseumiteaduse teket, säilitamise ja eksponeerimise traditsioonidele aluse panemist. Oleme tänulikud toonastele entusiastidele ja loodusteadlastele, kes 150 aasta eest muuseumile sümboolse nurgakivi panid.

Täna on Eesti Loodusmuuseum Keskkonnaministeeriumi hallatav riigiasutus. Muuseumit külastab aastas ligikaudu 50 000 loodushuvilist. Muuseumi geoloogilised kogud on kättesaadavad geokogude infosüsteemist SARV ning bioloogilised kogud PlutoF infosüsteemi kaudu. 

2013. aastal alustanud Väikeste teadlaste klubi iganädalases huviringis käib täna ligi kakssada last ja pikkadel neljapäevadel aset leidvatel Öökulli akadeemiatel on juhtunud, et kõik head inimesed ei mahu saali ära. Viimase mure, või siis rõõmu, valguses töötab toimekas muuseumirahvas selle nimel, et varsti oleks Tallinnas suur ja veel põnevam Loodusmuuseum, mis mahutab ära kõik loodushuvilised, nii suured kui ka väikesed.

Et olla kursis meie tegemistega, liitu uudiskirjaga!