Kurdlehine kibuvits
Rosa rugosa

Kurdlehise kibuvitsa kodumaa on Kaug-Idas (Kuriili saared, Sahhalin ja Hokkaido). Euroopas on teda esmakordselt mainitud 1784. aastal Inglismaal ja Tartu Ülikooli botaanikaaeda toodi ta 1825. aastal.

Kurdlehine kibuvits kohanes Euroopas hästi ja metsistus sageli. XX sajandi alguses ta juba ka naturaliseerus. Eriti hästi kohanes ta Taanis. Vähem kui 20 aasta vältel kolis taim mereäärsetest aedadest rannikule. Kiiresti kodunes ta ka kõigis põhjamaades (Norra, Rootsi, Soome). Eestis oli kurdlehine kibuvits 1960. aastal veel uustulnuk. Nüüdseks on ta hajusalt levinud üle Eesti. Ta kasvab liivastes männikutes, teede ääres, enim aga mererandadel. Kohati moodustab koguni läbimatuid padrikuid (näiteks Aegna saarel ja Tallinnas Stroomi rannas). Asjaolu, et kurdlehine kibuvits meie randades ja metsades end nüüd nii hästi tunneb, teeb temast tõsiselt arvestatava invasiivse taime. Et aga on tegemist maitsvaid ja vitamiinirikkaid vilju kandva ning silmarõõmu pakkuva põõsaga, siis suhtutakse temasse leplikult.